Söömishäirest vabaks

Paljud tudengid ei mõista söömishäirete põhjuseid ega oska Jumala abi vastu võtta. Selles artiklis räägime söömishäiretest ja sellest, kuidas neist vabaks saada...

Autor: Susan Broadwell (koostöös Kim Bubalo'ga)

Olen nüüdseks üle 13 aasta tudengitega töötanud, kõneldes ülikoolides ja korporatsioonides naistele, kes maadlevad söömishäirete ja vale ettekujutusega oma kehast. See on tänapäeval meie kultuuriruumi naiste jaoks tohutu probleem. Olen ise tõsist söömishäiret põdenud, kuid olen sellest tervenenud.

Kõigepealt jutustaksin teile oma kahest sõbrast:

Brenda: Me kõik pööritasime igal pühapäeval silmi, kui Brenda elutoas pontšikuid sõi. Ilmselt arvas ta, et keegi ei pannud tähele, kui palju ta sõi või et ta lahkus söögitoast ja tuli pool tundi hiljem tagasi näoga, nagu ta alles nüüd esimest korda alla hommikust sööma tuleks. Kuid me kõik teadsime, et ta sõi kaks-kolm tundi pontšikuid ja et ta oli nende järele hull. Ühel öösel ootasin alumise korruse õppetubade juures asuva WC ukse taga oma järjekorda. Kuulsin kartulikrõpsupaki krabinat ja taipasin: Brenda õgis jälle. Ma ise olin võidelnud kalduvusega anoreksiale, seega teadsin, et Brendal on probleem. Ma ei teadnud aga, mida peale hakata, seega ei teinud ma midagi. Mõtlesin, et nii paljudel on see probleem ja minu asi pole teise isiklikku ellu sekkuda. Ma ei tahtnud ka Brenda sõprust kaotada, see oli minu jaoks liiga oluline.

Judy: Oli ilmselge, et Judy kaotas kaalust. Ta nägi suurepärane välja, kuid ma märkasin ajapikku, et ta paistis päris kõhn, eriti lühikestes pükstes. Tema luud paistsid välja. Küsisin selle kohta ja ta ütles, et on stressis ja kaotab sellepärast kaalus, kuid muidu olevat kõik korras. Märkasin ka, et ta käib spordisaalis kaks korda päevas, vahel kaks-kolm tundi korraga. Alati, kui me õhtust sööma läksime, õppis ta parasjagu ja teatas, et sõi juba varem oma toas kaasaostetud toitu. Olime tema sõbrad ja leidsime, et oleme kõik dieeti pidanud ja kaalus kaotanud ja hiljem jälle juurde võtnud. Nii et milleks muretseda? Me ei osanud arvatagi, et ta sooritas sõna otseses mõttes enesetappu ja oli suremas.

Võib-olla tead kedagi, kes võitleb söömishäirega, võib-olla oled see sina ise. Tänapäeva ülikoolides on see väga laialdaselt levinud. Võib-olla oled mõelnud abi otsida või minna ravile. Kui sa arvad, et sul on söömishäire, siis tea, et on võimalik saada vabaks ja tõeliselt teada, mida tähendab olla armastatud ja aktsepteeritud. Kui su igatsus olla aktsepteeritud ja oma elu kontrollida sunnib sind tahtma olla iga hinna eest kõhn (kas sa siis oksendad toidu välja või ei söö üldse), siis tea, et on ka teine, parem võimalus. Kõigepealt tahan aidata sul mõista söömishäirete olemust.

Esimene samm söömishäirete ravis: tea, mida söömishäire endast kujutab

Söömishäired jagunevad kahte kategooriasse: anorexia nervosa ja buliimia. Söömishäired esinevad naistel, kelle elukutset iseloomustab esinemine ja nähtaval olemine, nt ballett, võimlemine, modellindus, elukutselised meelelahutajad. Söömishäired võivad aga tabada igaüht.

Tavaliselt areneb probleem välja teismeeas või noortel täiskasvanutel. Sageli algab see iseseisvumisperioodil, näiteks ülikooli astumisel, kui stressitase on kõrge ja emotsionaalseid konflikte ja pinget ei saa teisiti väljendada. Söömishäire võib tekkida ka noormehest või abikaasast lahkuminekul. Ka meestel võivad esineda söömishäired, eriti maadlejatel, pikamaajooksjatel või teistel, kelle jaoks on väike kaal eeliseks. Tavaliselt on söömishäired naiste probleemiks.

Abi söömishäirete puhul: mis on anoreksia?

1. Keeldumine säilitamast normaalset kehakaalu – tavaliselt on see vähemalt 15 % normaalsest väiksem. Näiteks kui sinu pikkus on 160 cm ja kaal 48 kg, on see 15 % alla sinu normaalse kehakaalu, mis oleks umbes 57 kg. Sinu kõhnus ei pruugi aga tingimata tähendada, et sa põed anoreksiat. Ka pärilikkusel on siin oma osa.

2. Intensiivne hirm kaalus juurde võtmise või paksuks minemise ees. Peaaegu kõik teismelised tunnevad seda hirmu. Samuti tähendab see rohket treenimist, isegi üli aktiivsust. (Ma õppisin sageli püsti seistes, sest siis põletasin rohkem kaloreid kui istudes.) Sageli on treeningukava äärmiselt tihe ja äärmuslik, vahel mitu tundi päevas või enam kui kord päevas.

3. Moondunud ettekujutus oma kehast. Inimene näeb end paksuna, ehkki tabelite järgi on ta alakaaluline jne.

4. Vähemalt kolm järjestikust menstruatsiooni on ära jäänud. (Seda juhtub ka sportlaste puhul, kellel ei pruugi olla anoreksiaga midagi tegemist.)

5. Söömishäire süvenedes lisandub nälgimisele depressioon ja apaatia.

Paljudel on kas üks või enam eelnimetatud sümptomit. KÕIK SÜMPTOMID KOOS tähendavad anoreksia diagnoosi. Viimane kriteerium otsustamiseks on see, kas naine võtab kahe nädala jooksul kaalus juurde (tavaliselt arsti järelvalve all).

Abi söömishäirete puhul: mis on buliimia?

Buliimiat iseloomustavad järgmised sümptomid:

1. Himu palju süüa, rohkem kui küllastumiseni. (Paljudel on selline himu, kui nad dieeti peavad ja söömist piiravad.)

2. Kontrollimatu söömine. Õgitakse tavaliselt salaja. Vahel õgivad inimesed end magama. Õgitakse korraga 1000–60000 kalorit.

3. Inimene kasutab regulaarselt järgmisi vahendeid: paast, treeningud, oksendamine, lahtistid (umbes 20-40 tk päevas). Lahtistid toimivad aga ainult seedetrakti alumises osas, kuid toitu seeditakse ülemises osas. Lahtistid põhjustavad veekadu ja kõht on lamedam, kuid sellele järgneb paistetus, turse ja kõhukinnisus.

4. Õgimisest ja paastumisest tingitud kaalukõikumised enam kui 4,5 kg. Seepärast on inimene kas ülekaaluline, alakaaluline või normaalkaalus.

Keegi ei taha oksendamise teel igapäevast toidukogust kontrollida. Sageli algab see nii, et oksendad üks kord pärast pidu või suurt õhtusööki. Siis ajendab kontrollimatu söömine sagedamini oksendama. Enne kui isegi märkad, oksendad juba kaks-kolm korda päevas.

Anorektik võib jõuda punkti, kus tema toidukogus on nii väike, et ta keha hakkab selle vastu mässama. Ta ei suuda enam nälga maha suruda ja hakkab väikestes kogustes sööma, siis juba rohkem. Lõpuks ta oksendab ja hakkab ka ennast regulaarselt tühjendama.

Miks on oluline söömishäire puhul abi otsida või ravile minna?

Anorexia nervosa 't põdejate seas on suremus 15-20 %. Anorektik näljutab end sõna otseses mõttes surnuks, aju ja südame kokkutõmbumine põhjustab tõsiseid probleeme.

Buliimiat põdev naine võib säilitada normaalkaalu ja mõelda, et ohtu ei ole. Kuid harjumuspärane oksendamine võib põhjustada naatriumi vähesust organismis, südame rütmihäireid, infarkti, vedelikukaotust, hammaste lagunemist, sisemist verejooksu, songa, näoveresoonte rebenemist, neerukahjustusi jne. Tunnen üht viimase kursuse tudengit, kes oli keskkooli ajal buliimik. Tema hääl on lõplikult kahjustunud ja kähe just põetud buliimia tõttu.

Anoreksia ja buliimia on kõige aeglasem enesetapp.

Söömishäirete põhjuseid on hea teada

Söömishäireid võivad tekitada paljud asjaolud:

1) Meie kultuur rõhutab välimust. Meile räägitakse, et saledus on ülioluline, et olla sotsiaalselt, seksuaalselt ja ametialaselt edukas.

2) Meie peresuhted. Kui ühel pereliikmel areneb välja söömishäire, on see märk sellest, et midagi on valesti, aga mitte üksnes selle konkreetse inimesega, vaid ka perega. On palju võimalusi. Võimalik, et perekond paneb liialt rõhku välimusele. Võib-olla ei lubata perekonnas väljendada tundeid, eriti viha. Sageli on nii, et kas üks vanem või mõlemad sekkuvad liiga palju lapse ellu. Lapsele ei võimaldata üles kasvades privaatsust. Vahel on peres valitsev olukord täiesti kaootiline, tegu on alkoholismiga või narkootikumide kuritarvitamisega, laps ei oska ebakindlustundega midagi peale hakata ning pöördubki siis söömise poole, saades sealt kaitstuse ja turvatunnet.

3) Kolmas tegur, mis mõjutab anoreksia ja buliimia teket, on iseloomuomadused. Anorektikud ja buliimikud on sageli perfektsionistid, kõrge saavutusvajadusega. Nad on kõrge moraalse ja eetilise tunnetusega. Sageli on nad kuulekad, eeskujulikud lapsed. Nad püüavad olla teiste meele järgi ja peidavad oma viha iseenese ja teiste eest. Nad on sageli ebakindlad omaenda väärtuse osas, tundes alati, et nad peavad oma kõlbulikkust tõestama.

Üks naine kirjeldas seda nii: „Mul kõhus pidevalt keerab. Ma ei pannud seda varem isegi tähele. See tuleb sellest, et ma muretsen „nende“ pärast. Ma ei tea, kes „nad“ on, aga ma olen mures, et nad näevad, kes ma tegelikult olen – mitte küps täiskasvanu, vaid ebakindel laps. Mulle tundub, et ma tunnen end kõige ebakindlamana siis, kui ma õgin.“

Me kõik tunneme vahel niimoodi. Kuid söömishäiret põdeval inimesel on see tunne intensiivsem ja sagedasem. Ta püüab kõike kontrollida, kuid kardab, et ei suuda. Ta kahtleb oma välimuses, annetes, oskustes ning tunneb, et ta suudab reaalselt kontrollida ainult oma kehakaalu.

Lugu sellest, kuidas minu söömishäiret raviti ja ma abi sain

Pärast seda selgitust jagaksin teiega oma lugu. Kasvasin üles kodus, mis paistis väljastpoolt täiuslik. Meil oli väga palju raha, hiigelsuur maja, käisime puhkusel eksootilistes paikades, paistsime õnnelikud. Kuid ise seal sees olles oli kõik hoopis teistsugune. Minu isa oli töönarkomaan, reisis palju ning kuritarvitas alkoholi. Minu kodus oli kõik ettearvamatu ja kuigi mul olid kõik materiaalsed asjad, mida ma iganes soovisin, ei olnud mul isa armastust ja tunnustust. Õppisin varakult teda mitte usaldama ega tema peale lootma, kuna ta vedas mind alati alt. „Muidugi tulen ma õhtusöögi ajaks koju, kullake. Ma luban.“ Ja taas üks õhtu, mil läksin magama, ilma et oleksin isa näinud. „Muidugi, ma luban, et tulen järgmise lennuga ja tulen su mängu vaatama. Usu mind, ma ei jäta mitte mingi hinna eest tulemata.“ Aga kui ma vaatasin publiku poole ja uurisin pealtvaatajate nägusid, ei paistnud teda kusagilt.

Maine ja staatus olid mu isale väga olulised – milline sa välja näed, mis sul seljas on, millises majas elad, millise autoga sõidad, kui palju raha sul on ja nii edasi, lõpmatuseni. Nii õppisingi juba väga noores eas, et sisemus pole oluline, kõige tähtsam on väline.

Kuna mu isa oli alkohoolik, oli kodu väga ettearvamatu ja ebastabiilne. Kunagi ei võinud teada, kas ta on koju tulles heas tujus või purjus või kas ärkan öösel selle peale, et ta karjub ja röögib, nii et kutsutakse politsei, või kas ärkan hommikul üles ja isa on öösel minema läinud.

Igatsesin nii tema armastust ja tunnustust ega tundnud seda kunagi. Nii püüdsingi olla hea, saada häid hindeid, olla parim kõiges, mida teha püüan... vaid selleks, et kuulda sõnu: „Hästi tehtud, kullake. Ma pean nüüd minema. Hiljem näeme.“

Mu elu kukkus kolinal kokku ühel öösel, kui ärkasin isa ja ema tülitsemise peale. Isal oli suhe teise naisega ja ema ähvardas lahutusega. Ma tundsin end üksi ja kartsin. Kelle poole pöörduda? Meie kodus oli nii, et kodus toimunu jäi koduseinte vahele. Sellest ei räägitud. Pidime oma mainet hoidma.

Nii ma siis suringi sisemiselt. Väliselt nägin hea välja, ometigi hakkasin üha rohkem sissepoole elama. Minu elus oli kaks palet – see, kellena ma end teesklesin, väljaspool ning see, kellena ma end tegelikult tundsin ja mida mõtlesin, seespool. Need olid täielikud vastandid. Väljastpoolt paistsin ma hea välja, vaoshoitud, seltskondlik, sain häid hindeid, tegin kõike hästi. Sisemiselt olin hirmunud, üksildane, segaduses, kartlik ja vihane.

Sattusin sageli nende tülitsemisele peale, peitsin siis end oma tuppa ja vaatasin telekat, lootes, et nad ei tea, et ma seal olen. Keegi ei märganud, et ma seal palju aega veedan. Ema püüdis lihtsalt ellu jääda.

Oma toas olles lõin petliku maailma, mis oli minu jaoks turvaline. Televiisor hakkas mind kontrollima. Fantaseerisin ja unistasin, et olen telerist nähtud inimesed, elan nende kodudes jne. Hakkasin tahtma olla nemad ja näha välja nagu nemad. See ei olnud teadlik – see lihtsalt juhtus – ja mu petlik maailm sai alguse. Hakkasin aeglaselt inimestest ja kõigest muust eemalduma. Mu hinded olid suurepärased (ainult A-d) ja ma ei mässanud kunagi, nii et mu vanemad jätsid mu rahule.

Siis tuli mu elu kõige hullem päev. Vanemad teatasid mulle ja õele, et nad lahutavad. Arvasin, et suren ära. Ema andis lahutuspaberid sisse ja isa oli maruvihane. Ta ütles meile, et ema on nii tema kui meie elu ära rikkunud ja et meil ei ole enam kunagi raha söögiks ega eluasemeks. Hakkame elama tänavatel ja võime hariduse ära unustada. Olin nii hirmunud. Toimunu oli minu kontrolli alt väljas.

Olin sel ajal 15-aastane ja hakkasin nii-öelda priskemaks minema. Kõik mu sõbrad rääkisid dieedipidamisest ja treenimisest ja tõepoolest, minulgi oli seda vaja. Kuid trenn sai minu jaoks kinnisideeks ja väljapääsuks. Hakkasin kõigepealt treenima 30 minutit päevas, siis tunni, siis paar tundi, lõpuks kogu aja, mis ma kodus olin. Siis ma ei suutnud tundides rahulikult istuda. Mõtlesin, kui palju kaloreid ma põletan jalgu kõlgutades, pikemat teed pidi klassiruumi minnes jne. Hakkasin hommikusööki vahele jätma ja kaalus alla võtma. Inimesed hakkasid mind tähele panema ja ütlema: „Vau, sa oled kaalust alla võtnud, sa näed hea välja!“ See oli hea tunne! Mõtlesin, et ehk nüüd saan ma populaarseks ja valu mu sees läheb üle. Nii ma siis treenisin veel rohkem, ei söönud enam lõunat ja seejärel jätsin ka õhtusöögid vahele. Sõin paarsada kalorit päevas.

Alguses kaotasin algkaalust 2 kg, siis 4, siis juba 7, siis 9 kg, lõpuks treenisin 5–7 tundi päevas. Füüsiline tegevus ei pakkunud enam nii suurt rahulolu. Ma ei suutnud keskenduda muule kui sellele, kui palju ma söönud olen. Kui palju kaloreid ma olen tarbinud? Kui palju kaloreid ma olen põletanud? Kuidas ma saan vältida lõuna- ja õhtusöögi söömist? Ma ei suutnud lõpetada ja tundsin, et kontrollin olukorda veelgi vähem kui varem. Olin nii üksildane, turvatundeta ega suutnud oma elu kontrollida. Süütust pisiasjast oli saanud kinnismõte, mis haaras kontrolli mu elu üle. Sama aasta detsembris kaalusin 52 kg. Maikuuks oli kaal langenud 29 kiloni ja oli ime, et ma üldse elus olin. Enda meelest olin aga ikka veel paks ja pidin veel 2 kilo maha võtma, vaat siis oleks ma õnnelik, meeldiksin endale ja teistele ka.

Standardravi söömishäirete puhul:

Mind pandi kolmeks kuuks haiglaravile. Olin vihane. Vihkasin oma vanemaid ja arste, kes mu sinna olid pannud. Kuidas nad julgevad mu elu kontrollida? Ma alles näitan neile! Saan välja... Olen hea tüdruk, teen, mida nad tahavad, saan välja, hakkan jälle ise oma elu kontrollima ja muutun jälle kõhnaks. Ma ei lase neil end paksuks muuta!

Nii tegingi. Käitusin hästi ja sain välja. Haiglas olles käisin regulaarselt nõustaja juures, samuti perenõustamisel. Õppisin nii mõndagi, kuid mitte piisavalt, et olukord täiesti lahendada. Nõustajad ei pakkunud käitumismustritest ja valust väljasaamiseks mulle mitte midagi minust väljaspool olevat.

Sain haiglast välja ja langesin aeglaselt samasse mülkasse. Anoreksia on üks neid haigusi, millest on väga raske üle saada, suurem osa sureb sellesse või elab kriitilisel piiril. Olin haiglas koos veel neljateistkümne poisi ja tüdrukuga; kolm aastat pärast väljasaamist olin mina ainuke ellujäänu – kõik teised olid surnud oma söömishäiresse või teinud enesetapu.

Leidsin tõelise abi söömishäiretele:

Olin jõudnud sinnamaani, kus mõistsin, et omal jõul hakkama saada mul ei õnnestu. Mäletan üht ööd, kui mul oli endast ja oma elust nii kõrini, et hüüdsin Jumala poole. Rääkisin Talle, kuidas ma end tunnen, ja palusin, et Ta mind aitaks. Ma ei tea, miks ma sel hetkel Jumala poole pöördusin, kuid arvan, et sisimas teadsin ma, et miski muu ei aita. Teadsin, et ma ei ole piisavalt tugev, et ise hakkama saada, ning et ükski inimene ei suuda anda mulle paremat enesetunnet või tunnet, et olen armastatud. Olin aastaid võidelnud söömisprobleemide, ebakindluse, üksindusega. Nüüd oli minu karikas täis saanud.

Psühholoogid ja arstid saavad aidata meil emotsionaalselt ja füüsiliselt terveneda. Kuid nad jätavad tähelepanuta kolmanda, samavõrra olulise dimensiooni – vaimse dimensiooni. Taastunud alkohoolikud ja teised võivad tunnistada, et psühholoogia ei toimi väljaspool Jumalat.

Ma tean, et ainus põhjus, miks ma praegu elan, on see, et ma õppisin tundma universumi Jumalat ja Tema Poega, Jeesus Kristust. Räägiksin lühidalt, kuidas see mind on aidanud sinnamaani, kus ma praegu olen.

Kui ma olin Jumala poole pöördunud, hakkasid asjad järk-järgult muutuma. Mul oli ikka veel võitlusi söömise, trennitegemisega, ent hakkasin tundma sisemist rahu, mida ma kunagi varem kogenud polnud. Hakkasin lugema Piiblit ja palvetama, rääkima Jumalale, kuidas ma end tunnen. Õppisin nii palju Jumala armastuse, aktsepteerimise ja andestuse kohta ning mõistsin, et Ta on ainus, kes suudab täita seda tühimikku, mis minus on. Õppisin, et Jumal ei ole hirmutav olend kuskil kaugel, vaid isik, kes armastab mind ja kellele ma meeldin. Sain teada, et Ta kontrollib kõike ja et Ta laseb kõik tulla heaks neile, kes Teda armastavad. Mina ei pidanud kontrollima – Tema teeb seda – ja ma võisin seda teades puhata.

Minu jaoks kestis see protsess kümme aastat. Minu päästmiseks pimedusest ja sõna otseses mõttes surmast oli vaja nõustamist ja vaimulikku kasvamist ning Tema (Jumal) tõi mulle vabaduse ja pääste.

Jumalast sai mu suurim abimees ja ravitseja nii söömishäirete osas kui kogu elus

Võitlesin palju aastaid, kuid mida enam sain teada Jumalast ja mida rohkem õppisin Tema armastuse ja aktsepteerimise kohta, seda rohkem muutusi hakkas toimuma ja seda vähem hakkasin armastust ja aktsepteerimist otsima söömisest, trennitegemisest ja inimestelt. Selles oli oma iroonia, sest üleskasvades põlgasin ja vihkasin Jumalat. Nii et minu pöördumine Jumala poole ja armastus Tema vastu oli radikaalne muutus. Kuid see 17-aastasena langetatud otsus mõjutas mu elukäiku radikaalselt. Ma tean, et kui mul poleks usku Jumalasse, ei oleks ma praegu elus.

Praegu ei võitle ma enam söömishäirega. Piiblis on salm, mis ütleb, et „tõde vabastab“ ning Jumala ja Tema sõna tõde on mind vabastanud. See tähendas palju aega, palju pisaraid, palju tööd, ent nüüd saan ma joosta ja trenni teha, ilma et see muutuks kinnisideeks. Ma saan vabalt süüa ega muretse kalorite pärast. Ma tean, mis võib mind vanadesse käitumismustritesse tagasi tirida, ja tean, kuidas seda ära tunda, ning lähen siis kellegi jutule, mitte ei hakka taas nälgima ja seda varjama. Ma pean endale siiski pidevalt meenutama, et minu turvalisus ja väärtus ei põhine sellel, mida ma teen või milline välja näen, vaid sellel, mida Jumal minust mõtleb.

Nüüd armastan ma elu! Mul on palju sõpru ja mu väljanägemine pole mulle tähtis. Muidugi tahan ma hea välja näha, olla vormis, ma võitlen ja võrdlen, kuid see on normaalsel tasandil, mitte haiglane. Vabadus, rõõm ja rahuldus on võimalikud!

Lõpetuseks tahaksin rääkida naisest nimega Mary Wazeter. See tuntud jooksja, kes osales olümpiamängudel, põdes anoreksiat. Temast kirjutati hiljuti ajakirjas „Sports Illustrated“. Ta sai stipendiumi Georgetowni ülikooli ning oli A-dele õppiv tudeng. Tundus, et kõik tema elus laabub. Ja siis ühel külmal veebruariööl hüppas ta Susquehanna jõkke. Enesetapukatse ei õnnestunud, kuid selle tagajärjel jäi ta kaelast saadik halvatuks ja on ratastoolis. Pärast seda kogemust kirjutas ta:

„Ma olen viimase paari kuuga palju elutõdesid õppinud. Üks neist on see, et tõelist rahuldust ei ole võimalik saavutada nii, nagu paljud püüdlevad täiuslikkuse ja saavutuste poole. Ainult A-dele õppimine, osariigi meistrivõistlustel osalemine või kaunis figuur ei andnud mulle rahulolu. Tõeline rahuldustunne tuli alles siis, kui leidsin isikliku suhte Jumalaga, kes ainsana on andnud mulle rahu ja rõõmu.“

Mary Wazeteri puhul on huvitav veel ka see, et enne seda, kui ta püüdis endalt elu võtta, sai ta psühholoogilist ravi. Ta ütleb: „Minu jaoks oli see vaimne probleem. Teadmine, et Jumal aktsepteerib mind sellisena, nagu olen, aitas mul terveks saada. Ükski psühholoog ei suutnud mind aidata.“

Ma usun samamoodi nagu Mary Wazeter, et nii selle kui ükskõik millise probleemi ainus lahendus on suhe Jumalaga. Leidsin oma elu kohta kehtiva tõsiasja, et arendades isiklikku suhet Jumalaga Jeesus Kristuse kaudu, muutus minu minapilt. Iga päev meenutab Ta mulle, kuidas Ta mind armastab, hoolimata sellest, mida ma teen või kuidas välja näen. Ma meeldin Talle isegi siis, kui ma ei vasta iseenese standarditele.

Kas sa tahaksid suhtest Jumalaga rohkem teada saada? Siit leiad teavet, kuidas saaksid Jumalat juba täna tundma õppida: Jumal on lähemal kui arvame.

Saada lehekülg sõbrale
Kuidas alustada suhet Jumalaga