Küsimused elu ja Jumala kohta
Küsimused elu ja Jumala kohta
    • Avaleht >> Kogemus >> Elumuutuste allikas  

Elumuutuste allikas

Oled sa kunagi öelnud: „Ma vihkan oma elu“? Kuidas võib inimene kogeda tõelist elumuutust? Positiivset muutust?

Autor: Josh McDowell

Ma igatsesin olla õnnelik. Tahtsin olla üks õnnelikemaid inimesi kogu maailmas. Igatsesin ka elule mõtet. Ma otsisin vastust küsimustele:

  • „Kes ma olen?“
  • „Miks ma siin olen?“
  • „Kuhu ma lähen?“
Sellest veelgi enam tahtsin ma olla vaba. Tahtsin olla üks vabamaid inimesi terves maailmas. Vabadus ei tähendanud mulle üksnes selle tegemist, mida sa tahad teha – seda võib igaüks. Minu jaoks tähendas vabadus jõudu teha seda, mida sa tead, et peaksid tegema. Enamik inimesi teavad, mida nad peaksid tegema, kuid neil pole jõudu seda teha. Nii hakkasingi vastuseid otsima.

Kust leida positiivset muutust?

Tundus, et peaaegu igaüks tegeles mingisuguse religiooniga. Tegin seda, mis tundus enesestmõistetav, ja läksin kirikusse. Ilmselt sattusin siiski valesse kirikusse, sest see pani mind end ainult veel kehvemini tundma. Käisin kirikus hommikul, keskpäeval ja õhtul, kuid see ei aidanud. Olen väga praktiline ja kui miski ei toimi, viskan selle minema. Niisiis hülgasin religiooni.

Hakkasin mõtlema, et ehk on vastuseks prestiiž. Mõtlesin, et kui ma olen juht, mingi ürituse või idee eestvedaja, sellele pühendunud ning populaarne, siis saan õnnelikuks. Ülikoolis, kus ma käisin, olid üliõpilasjuhid rahakoti suu juures ja liigutasid rahasid. Nii kandideerisin esmakursuslaste presidendiks ja mind valitigi sellele kohale. Nii mõnus oli, et kõik mind tundsid, ma sain otsuseid langetada ja ülikooli raha kulutada kõnelejatele, keda ma tahtsin rääkima kutsuda. See oli vahva, kuid see kaotas oma sära just nagu kõik muu, mida ma olin proovinud. Ärkasin esmaspäeva hommikuti (tavaliselt eelnevast õhtust põhjustatud peavaluga) ja mõtlesin: „Ehh, veel viis päeva.“ Kannatasin esmaspäevast reedeni ära. Õnn keerles kolme õhtu ümber nädalas: reede, laupäev ja pühapäev. Siis algas nõiaring otsast peale.

Otsides muutust

Ma arvan, et vähesed õpilased USA ülikoolides ja kolledžites olid oma püüdlustes elule mõtet, tõde ja eesmärki leida siiramad kui mina.

„Minu jaoks tähendas vabadus jõudu teha seda, mida sa tead, et peaksid tegema.“
Sellel ajal märkasin väikest inimrühma – kaheksa tudengit ja kaks õppejõudu. Nende eludes oli midagi teisiti. Nad tundusid teadvat, miks nad usuvad seda, mida nad usuvad. Nad tundusid ka teadvat, kuhu nad on teel.

Need inimesed, kellele ma tähelepanu pöörama hakkasin, üksnes ei rääkinud armastusest – nad näitasid seda ka tegudes. Nad tundusid olevat ülikoolielu muredest üle. Kui kõik teised näisid koormatud, paistis neil olevat rahulolu ja rahu, mis ei sõltunud olukordadest. Neil tundus olevat pidev sisemine rõõmuallikas. Nad olid vastikult õnnelikud. Neil oli midagi, mis minul puudus.

Kui kellelgi oli midagi, mida mul ei olnud, tahtsin ma seda saada, just nagu tavaline tudeng. Niisiis otsustasin hakata nende huvitavate inimestega sõbrustama. Kaks nädalat pärast seda otsust istusime kõik koos tudengiühingus laua ümber – kuus üliõpilast ja kaks õppejõudu. Vestlus hakkas minema Jumala teemale.

Uurimas elumuutuse, positiivse muutuse kohta

Nende olek ei andnud mulle asu, nii et lõpuks vaatasin ühe tudengi, kena välimusega naisterahva poole (mul oli arusaam, et kõik kristlased on inetud), nõjatusin toolis tahapoole (ma ei tahtnud, et teised arvaksid, et olen huvitatud) ning küsisin: „Öelge, mis on teie elusid muutnud? Miks on teie elu nii erinev teistest siin ülikoolis?“

See noor naine pidi olema väga kindel selles, mida ta usub. Ta vaatas mulle otse silma ja ütles kaks sõna, mida ma polnud iialgi arvanud, et kuulen ülikoolis pakutava lahendusena: „Jeesus Kristus“.

Sõnasin: „No Jumala pärast, ära tule mulle seda jama rääkima. Mul on religioonist kõrini. Mul on kirikust kõrini. Mul on Piiblist kõrini. Ära tule mulle seda religioonijama rääkima.“

Neiu andis vastu: „Kuule nüüd, ma ei öelnud religioon, ma ütlesin Jeesus Kristus.“ Ta viitas asjaolule, mida ma varem ei teadnud: kristlus ei ole religioon. Religioon on see, kui inimesed püüavad Jumala juurde pääseda oma heade tegudega; kristlus on see, et Jumal tuleb inimeste juurde Jeesuse Kristuse kaudu ja pakub suhet endaga.

Ilmselt on rohkem kui kusagil mujal maailmas just ülikoolides inimesi, kellel on väärarusaamad kristluse kohta. Mõnda aega tagasi kohtasin ülikooli assistenti, kes märkis ühes seminaris, et „kes iganes astub kirikusse, saab kristlaseks.“ Vastasin selle peale: „Kas garaaži astumine teeb sinust auto?“ Mulle räägiti, et kristlane on see, kes tõeliselt usub Kristusesse.

Kui ma mõtlesin kristluse üle, esitasid mu uued sõbrad mulle intellektuaalse väljakutse uurida Jeesuse elu. Sain teada, et Buddha, Muhamed ja Konfuutsius ei väitnud kunagi, et nad on Jumal, kuid Jeesus väitis seda enda kohta. Mu sõbrad palusid mul uurida tõendeid Jeesuse jumalikkuse kohta. Nad olid veendunud, et Jeesus oli Jumal inimkujul, kes suri ristil inimkonna pattude pärast, et ta maeti, tõusis kolm päeva hiljem surnuist üles ja et ta suudab tänapäeval inimese elu muuta.

„Kui ma mõtlesin kristluse üle, esitasid mu uued sõbrad mulle intellektuaalse väljakutse uurida Jeesuse elu.“
Pidasin seda naljanumbriks. Tegelikult mõtlesin, et enamik kristlasi on idioodid. Olin mõningaid kohanud. Tavaliselt ootasin ma, kuni mõni kristlane klassis sõna võttis, nii et võiksin seejärel ta „tükkideks rebida“, enne kui õppejõud seda teha jõuab. Kujutasin ette, et kui kristlasel oleks üks ajurakk, sureks see üksildusse. Ma ei teadnud, et see ei vastagi tõele.

Kuid need inimesed esitasid mulle üha uusi väljakutseid. Lõpuks võtsin nende väljakutse vastu. Tegin seda uhkusest, et nende seisukohti ümber lükata, arvates, et need pole faktid. Arvasin, et tegelikku käegakatsutavat ja hinnatavat tõendusmaterjali ei ole olemas.

Pärast mitu kuud kestnud uurimist jõudis mu mõistus järeldusele, et Jeesus Kristus pidi olema see, keda ta end väitis olevat. See tekitas päris suure probleemi. Mu mõistus ütles mulle, et kõik see on tõde, kuid mu tahe tiris mind vastassuunas.

Avastasin, et kristlaseks saamine on egole üsna hävitav. Jeesus Kristus esitas mu tahtele otsese väljakutse teda usaldada. Sõnastan selle ümber. „Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan pidevalt. Kui keegi kuuleb mind hüüdmas ja avab ukse, tulen ma sisse“ (Ilmutuse 3:20). Mul oli suva, kas Kristus tõesti kõndis vee peal või muutis vee veiniks, ma ei tahtnud mingi piduriga tegemist teha. Ma ei suutnud mõelda kiiremat viisi lõbusa elu rikkumiseks. Niisiis ütles mu mõistus, et kristlus on tõde, kuid mu tahe ei soovinud sellest kuuldagi.

Teadlikum sellest, et ma vihkan oma elu

Iga kord, kui olin koos nende innukate kristlastega, tekkis konflikt. Kui sa oled kunagi olnud õnnetuna õnnelike inimeste keskel, siis mõistad, kuidas nad võivad sind närvi ajada. Nad olid nii õnnelikud ja mina nii õnnetu, et ma sõna otseses mõttes tõusin püsti ja jooksin tudengiühingust välja. Jõudsin sinnamaale, et läksin õhtul kell kümme voodisse ega saanud und enne kella nelja hommikul. Teadsin, et pean selle asja südamelt ära saama, enne kui hulluks lähen! Lõpuks said mu pea ja süda teisel ülikooliaastal, 1959. aasta 19. detsembri õhtul kell 20.30 kokku – minust sai kristlane.

Tol ööl palvetasin ma nelja asja eest, et luua suhe Jeesuse Kristusega, mis on sellest ajast saadik mu elu muutnud. Kõigepealt ütlesin ma: „Issand Jeesus, tänan, et sa surid ristil minu eest.“ Teiseks ütlesin: „Ma tunnistan üles need asjad oma elus, mis ei ole sulle meelepärased, ja palun, et sa annaksid mulle andeks ja teeksid mind puhtaks.“ Kolmandaks ütlesin: „Praegu avan ma, niihästi kui oskan, oma südame ukse ja oma elu ja usaldan sind kui oma Päästjat ja Issandat. Juhi sina minu elu. Muuda mind täiesti. Tee mind selliseks inimeseks, kelleks sa mind lõid.“ Viimasena palusin nii: „Tänan sind, et sa tuled usu läbi minu ellu.“ See oli usk, mis põhines ajaloolistel tõenditel ja Jumala sõnal, mitte võhiklikkusel.

Olen kindel, et sa oled kuulnud erinevaid usklikke rääkimas oma isiklikust „välgunoole“-kogemusest. Pärast seda, kui mina palvetasin, ei juhtunud aga midagi. Tõepoolest mitte midagi. Ja tiibu mulle ka ei kasvanud. Tegelikult oli mul pärast selle otsuse tegemist veelgi halvem enesetunne. Tundsin sõna otseses mõttes, et hakkan oksele. „Oh ei,“ mõtlesin. „Millesse ma end nüüd küll segasin?“ Mul oli tõesti tunne, et olen segi läinud (ja olen kindel, et osa inimesi arvas, et ma tõepoolest olingi!).

Jumal ja elumuutus, positiivne muutus

Kuid järgneva kuue kuu kuni pooleteise aasta jooksul avastasin, et ma ei olnud segi läinud. Mu elu tõepoolest muutus. Väitlesin kord ühe Midwesterni ülikooli ajalookateedri juhatajaga ja laususin, et mu elu on muutunud. Ta katkestas mind: „McDowell, tahad sa öelda, et Jumal tõepoolest muutis su elu 20. sajandil? Mis valdkondades?“ 45 minuti pärast sõnas ta: „Hea küll, sellest piisab.“ Jutustaksin osa sellest, mida ma talle ja publikule sel päeval rääkisin.

„Kuid järgneva kuue kuu kuni pooleteise aasta jooksul avastasin, et ma ei olnud segi läinud. Mu elu tõepoolest muutus.“
Üks asi, mida Jumal minus muutis, oli mu rahutus. Mul pidi alati olema midagi teha. Kõndisin ülikoolilinnakus ja mu peas valitses otsekui tuulispask, kus konfliktid põrkuvad vastu seinu. Istusin maha ja püüdsin õppida, kuid ei suutnud. Paar kuud pärast seda, kui olin teinud otsuse Kristuse kasuks, tekkis mingisugune meelerahu. Ärge saage valesti aru. Ma ei räägi konfliktide puudumisest. Kui Jeesus mu ellu tuli, ei kadunud mu elust konfliktid, vaid ma hakkasin suutma nendega toime tulla. Seda ei vahetaks ma mitte millegi vastu maailmas.

Teine valdkond, milles ma muutuma hakkasin, oli äkiline meelelaad. Tavaliselt läks mul hari punaseks juba siis, kui keegi mulle kõõrdi vaatas. Mul on siiamaani alles armid juhtumist esimesel kolledžiaastal, kui ma ühe kuti peaaegu ära tapsin. Mu meelelaad oli niivõrd minu osa, et ma ei püüdnud seda teadlikult muuta. Sattusin nüüd olukorda, kus oleksin tavaliselt vihastanud ja avastasin, et mu äkilisus on kadunud! 14 aasta jooksul olen ainult ühe korra plahvatanud (ja tookord plahvatasin ka umbes kuueks aastaks ette ära!).

Positiivne muutus vihkamise osas

Mu elus on veel üks valdkond, mille üle ma uhkust ei tundnud. Nimetan seda siiski, sest paljud vajavad oma elus samalaadset muutust ning mina leidsin muutuste katalüsaatori: suhte Jeesuse Kristusega. See valdkond on vihkamine. Minu elus oli palju vihkamist. See ei paistnud kuidagi välja, vaid oli justnagu seespidine rõhumine. Mind ärritasid inimesed, asjad, teemad.

Ent üht meest vihkasin ma enam kui kedagi muud siin maailmas – oma isa. Vihkasin teda hingepõhjani. Minu jaoks oli ta linna suurim joodik. Kõik teadsid, et mu isa alkoholi tarvitab. Sõbrad tegid isa üle nalja, kui ta kesklinnas ringi taarus. Nad ei arvanud, et see mind häirib. Ma käitusin nagu teised inimesed – väliselt ma naersin. Aga teate, sisemiselt ma nutsin. Oli aegu, kui ma läksin lauta ja nägin lehmade taga sõnnikus lamamas oma ema, keda isa oli nii kõvasti peksnud, et ema ei suutnud püsti tõusta. Kui meil olid sõbrad külas, viisin ma isa välja, sidusin ta laudas kinni ja parkisin auto silohoidla juurde. Sõpradele ütlesime, et ta pidi kuskile ära minema. Ma ei usu, et keegi kunagi võiks kedagi vihata rohkem, kui mina vihkasin oma isa.

Pärast Kristuse kasuks tehtud otsust tuli Ta mu ellu ja Ta armastus oli nii tugev, et võttis selle vihkamise ja pööras selle pahupidi. Ma suutsin vaadata oma isale ausalt silma ja öelda: „Isa, ma armastan sind.“ Ja ma mõtlesin seda tõepoolest tõsiselt. Pärast mõningaid asju, mida ma olin teinud, rabas see mu isa tõelistelt.

„Pärast Kristuse kasuks tehtud otsust tuli Ta mu ellu ja Ta armastus oli nii tugev, et võttis selle vihkamise ja pööras selle pahupidi.“
Kui ma läksin eraülikooli üle, sattusin tõsisesse autoõnnetusse. Mu kael pandi venituse alla ja mind viidi koju. Ma ei unusta iialgi, kuidas isa tuli mu tuppa. Ta küsis: „Poeg, kuidas sa saad armastada minusugust isa?“ Vastasin: „Isa, kuus kuud tagasi ma põlgasin sind.“ Jagasin seejärel isaga, millistele järeldustele Kristuse kohta olin tulnud: „Isa, ma lubasin Jeesuse Kristuse oma ellu. Ma ei oska seda täielikult seletada, aga selle suhte tulemusena olen leidnud võime armastada ja aktsepteerida mitte üksnes sind, vaid ka teisi inimesi just sellisena, nagu nad on.“

Kolmveerand tundi hiljem juhtus üks minu elu põnevamaid asju. Keegi minu enda perekonnast, keegi, kes mind nii hästi tundis, et ma poleks saanud talle puru silma ajada, ütles mulle: „Poeg, kui Jumal võib minu elus teha seda, mida ma olen näinud Teda sinu elus tegevat, siis ma tahan Talle võimaluse anda.“ Isa palvetas sealsamas koos minuga ja uskus, et Kristus andestab talle ta patud.

Tavaliselt toimuvad muutused mitme päeva, nädala, kuu või isegi aasta jooksul. Minu isa elu muudeti otse mu silme all. Keegi oleks just nagu kummardunud ja elektripirni põlema pannud. Ma pole kunagi varem ega ka hiljem nii kiiret muutust näinud. Mu isa võttis viskipudeli kätte ainult üks kord pärast seda. Ta tõstis selle vaid huulteni ja oligi kõik. Ma olen jõudnud järeldusele: suhe Jeesus Kristusega muudab elusid.

Elumuutus, positiivne muutus

Sa võid kristluse üle naerda, seda pilgata ja naeruvääristada. Kuid see toimib. See muudab elusid. Kui sa võtad Kristuse oma ellu vastu, hakka oma suhtumisi ja tegusid jälgima, sest Jeesus Kristus tegeleb elude muutmisega.

Kuid kristlus ei ole midagi, mida sa saaksid kellelegi vägisi peale sundida. Ma saan üksnes rääkida, mida ma ise olen õppinud. Pärast seda on see juba sinu otsus.

Võib-olla aitab sind minu palvetatud palve: „Issand Jeesus, ma vajan sind. Tänan, et sa surid ristil minu eest. Anna mulle andeks ja tee mind puhtaks. Ma usaldan sind praegu kui oma Päästjat ja Issandat. Tee mind selliseks inimeseks, kelleks sa mind lõid. Jeesuse nimel. Aamen“

Ma võtsin just Jeesuse oma ellu vastu (natuke kasulikku teadmiseks)...

Ma vist tahan Jeesust oma ellu vastu võtta, palun selgitage seda põhjalikumalt...

Mul on küsimus...

Josh McDowell on rahvusvaheliselt tuntud kõneleja, kirjanik ja organisatsiooni Campus Crusade for Christ reisiv esindaja. Ta on kirjutanud enam kui 50 raamatut, sealhulgas klassikaks saanud „Rohkem kui puusepp“ ja „Kaalukad tõendid“.


Kuidas alustada suhet Jumalaga