Küsimused elu ja Jumala kohta
Küsimused elu ja Jumala kohta
    • Avaleht >> Kogemus >> Hingerahu ebastabiilses maailmas  

Hingerahu ebastabiilses maailmas

Sisemise rahu leidmine: kuidas saada muretsemise
ja rahutuse asemel hingerahu?

Mis iganes maailmas või meie endi elus ka toimub, kas on olemas sellist kohta, kust oleks võimalik leida stabiilsust? Kas me võime vaadata tulevikku lootusega, hoolimata olukordadest oma elus ning kogu maailmas? Tänapäeval peavad paljud tudengid Jumalat oma pidepunktiks. Maailm meie ümber muutub pidevalt, kuid Jumal ei muutu. Ta on püsiv ja usaldatav. Ta ütleb: „Kas on muud Jumalat kui mina? Ei, muud kaljut ei ole, mina küll ei tea! Sest mina, Issand, ei ole ennast muutnud."1 Jumal on alati olemas. Temaga võib arvestada. Ta on „seesama eile ja täna ja igavesti!”2 Ja Jumal võib end näidata, kinkides meile enda kaudu hingerahu ja pakkudes meie südametele turvalist puhkust.

Kas sisemine rahu on võimalik?

Heather, kes lõpetas hiljuti Stanfordi ülikooli, sõnastas seda nii: „Tõeline suhe Jumalaga on üllatav ja kaunis igapäevane reaalsus. See on „kosmiline sõprus”, mida ma ei vahetaks mitte millegi muu vastu maailmas. Mind tuntakse ja armastatakse viisil, mida on peaaegu võimatu adekvaatselt kirjeldada.”

Steve Sawyer, kes on hemofiiliat põdev tudeng, hakkas otsima stabiilsust, kui sai teada, et oli halva vereülekande kaudu HI-viiruse saanud. Algul tundis Steve suurt ahastust. Ta süüdistas Jumalat. Siis pöördus Steve Jumala poole. Tulemuseks on, et paari viimase eluaasta jooksul reisis Steve väga paljudesse ülikoolilinnakutesse (kannatades tohutuid valusid) selleks, et rääkida kaastudengitele, kuidas nad võiksid Jumalat tundma õppida ja kogeda seda rahu, mida tema oli Jumalat tundes kogenud. Jumal on öelnud: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.”3

Nagu Steve, on ka teised tudengid õppinud, et ükskõik, mis elus ka ei juhtuks, see ei ole ”maailma lõpp”, sest selle maailmaga kõik ei lõpe.

Kaevikute Jumal

Tuleb tunnistada, et paljud inimesed ootavad enne Jumala poole pöördumist seni, kuni asjad lähevad tõeliselt hulluks. Üks II maailmasõja-aegne armeekaplan väitis, et „kaevikutes ei ole ateiste.” Kui elu on roosiline, ei tunne inimesed, et nad vajaksid Jumalat. Sageli see aga muutub, kui asjalood lähevad segaseks ja mõistame, et oleme „kaevikus“.

Caryn, tudeng Virginiast, selgitab oma teed Jumala juurde järgnevalt: „Ma pidasin end kristlaseks, sest ma käisin pühapäeviti kirikus, kuid mul ei olnud aimugi, kes Jumal on. Viimane aasta keskkoolis sarnanes ülejäänud kolme aastaga. Veetsin enamuse ajast end purju juures, narkootikume tarvitades või püüdes leida viisi, kuidas kedagi mind armastama panna. Sisemiselt olin suremas ja mul puudus kontroll oma elu üle. Kui ma siis mõistsin, kui väga ma tahan oma elule lõppu peale teha, teadsin, et kolledžisse minnes pean leidma mingi uue lootuse. Just siis palusin ma Jumalal oma ellu tulla. Ta on andnud mulle armastuse, turvatunde, andestuse, tuge, lohutust, heakskiitu ja elule eesmärgi. Tema on mu tugevus ja kui teda poleks olnud, siis mind ei oleks praegu siin.”

Kes teab, mis juhtub alanud aastatuhandel? Paljud tudengid võivad tunda, justkui oleksid nad kaevikus. Elu võib olla lahing. Võime kaotada oma meelerahu. Neil hetkedel, kui jalgealune on tuliseks läinud, pöördume sageli Jumala poole. Sellest pole midagi, sest Jumal, kes on kindlus ise, on meie kõrval ja tõepoolest tahab meie eludes tegev olla. Ta ütleb: „Mina, mina olen Issand, ei ole muud päästjat kui mina. Pöörduge minu poole ja laske endid päästa, ... sest mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole!”4

Jah, Jumalast võib mõelda kui „kargust”, kuid tõenäoliselt on ta ainus tõelist tuge pakkuv kark.

Nähtamatud kaevikud

Mõned inimesed pöörduvad siiski Jumala poole ka siis, kui elu tundub hästi minevat. John, tudeng Texasest, selgitas: „Viimaseks kooliaastaks olin ma saavutanud kõik, mis inimeste sõnul oleks pidanud mulle pakkuma rahuldust – juhirolli ülikooli organisatsioonides, pidutsesin, mul olid head hinded ja kohtamised tüdrukutega, kes mulle tõesti meeldisid. Sain kõik, mida ma tahtsin kolledžis teha ja saavutada, – kuid siiski ei olnud ma rahul. Midagi oli veel puudu ja mul ei olnud kusagile minna. Muidugi ei teadnud mitte keegi, et ma oma elule mõeldes niimoodi tundsin – ma ei näidanud seda välja.”

Isegi kui asjad tunduvad minevat hästi, võib elu siiski olla kaevik – seespool, silmale nähtamatu, kuid südames tuntav. Becky, tudeng Illinoisi osariigist, kirjeldas seda nähtust järgmiselt: „Kui palju kordi oled sa mõelnud, et kui sul ainult oleks see riietusese või too poiss-sõber või kui sa ainult saaksid sinna reisida, siis oleks su elu õnnelik ega oleks enam poolik? Ja kui palju kordi oled sa ostnud selle särgi või käinud väljas tolle noormehega või reisinud sinna paika ja lahkunud veel tühjema tundega, kui sul enne oli?”

Kaevikute tundmiseks ei ole tarvis läbikukkumist või tragöödiat. Kõige sagedamini tuleneb rahu puudumine lihtsalt sellest, et meie elust puudub Jumal. Becky räägib sellest, kuidas ta Jumalat tundma on õppinud: „Sellest ajast on mu elus olnud palju võitlusi ja muutusi, kuid kõik, mida ma teen, saab uue vaatenurga, kui ma tean, et minu kõrval on armastav, igavene Jumal. Ma usun, et ei ole midagi, millega Jumal ja mina ei saaks koos hakkama ja mis puutub sellesse, et ma tundsin end poolikuna, ma olen lõpuks leidnud, mida ma otsisin - terviklikkuse.”

Kui Jumal on osa meie elust, võime olla rahulikud. Kui me õpime Jumalat tundma ja kuulame, mida ta Piiblis räägib, toob ta meie ellu sisemise rahu, sest me tunneme teda. Me vaatame elu tema seisukohast, olles teadlikud tema ustavusest ja suutlikkusest meie eest hoolt kanda. Nii et mida uus aastatuhat ka ei tooks, me võime oma lootuse panna Jumala peale, kes on meie pidepunkt. Ta ootab, et seda meie elus tõestada, kui me tema poole pöördume ja teda otsime.

Tõeline sisemine rahu – kaljule ehitamine

Kas sa ehitad oma elu millelegi? Usu või ära usu, aga iga inimene ehitab millelegi. Igaühel meist on mingi vundament, miski, millele me oma lootuse ja usu paneme. Võib-olla on selleks meie ise: „Ma tean, et ma suudan oma elu edukalt elada, kui ma piisavalt püüan.” Või elustiil: „Kui ma teenin piisavalt raha, siis muutub elu imeliseks.” Või isegi mingi ajajärk: „Uus aastatuhat muudab asju.”

Jumalal on teistsugune vaatenurk. Ta ütleb, et lootuse ja usu panemine iseendale, teistele inimestele või ükskõik millele, mida see maailm pakub, ei ole eriti kindel. Selle asemel tahab ta, et me teda usaldaksime. Ta ütleb: „Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule. Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.”5

On hea, kui Jumal on katastroofide ajal osa meie elust. Kuid Jumala eesmärk meie jaoks on põnev ja mitmekülgne elu vaatamata olukordadele. Ta tahab avaldada positiivset mõju igale meie elu valdkonnale. Kui me temale ja ta sõnadele toetume, ehitame me kaljule.

Ülim hingerahu

Mõned inimesed tunnevad end turvaliselt, sest nad on multimiljonäri lapsed või kui nad teavad, et nad saavad kergesti häid hindeid. Kui sul on suhe Jumalaga, siis on see veelgi suurem turvatunne.

Jumal on võimas. Erinevalt meist teab Jumal, mis juhtub homme, järgmisel nädalal, järgmisel aastal, järgmisel kümnendil. Ta ütleb: „Mina olen Jumal ja ükski ei ole minu sarnane; kes algusest alates kuulutab lõppu.”6 Ta teab, mis sünnib uuel aastatuhandel. Mis veel tähtsam, ta teab, mis juhtub sinu elus ja on sulle toeks, kui see juhtub, juhul, kui sa oled teinud valiku kaasata ta oma ellu. Ta ütleb, et ta võib olla „meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses.”7 Kuid me peame teda siiralt otsima. Ta ütleb: „Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest.”8

See ei tähenda, et need, kes tunnevad Jumalat, ei läheks läbi rasketest aegadest. Lähevad küll. Kui riiki peaksid uuel aastatuhandel ründama terroristid, kannataksid ka need, kes tunnevad Jumalat. Kuid neil on rahu ja tugevus, mida annab Jumala ligiolu. Üks Jeesuse järgija sõnastas seda nii: „Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku.”9 Elu näitab, et vahel me seisame probleemidega silmitsi. Kuid kui me läheme neile vastu koos Jumalaga, võime neile reageerida teistsuguse vaatenurga ja jõuga, mis ei tule meist endist. Ükski probleem ei ole Jumala jaoks ületamatu. Ta on suurem kui kõik meid tabada võivad probleemid ja ta ei jäta meid nendes üksi.

Jumal hoolib. Jumala suure väega, mida oma elus näha võime, kaasneb tema sügav armastus. Alanud aastatuhat võib olla seni ennenägematu rahuaeg maailmas, aga võib-olla tuleb rohkem etnilist vihkamist ja vägivalda, rohkem lahutusi jne. Kummalgi juhul ei armasta meid keegi nii palju, kui Jumal seda teha suudab. Mitte keegi ei hooli meist nii väga, kui Jumal. Tema sõnas on kirjas: „Issand on hea, varjupaik hädaajal, ja ta tunneb neid [hoolib neist], kes tema juures pelgupaika otsivad.”10 „Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest.”11 Ning „õige on Issand kõigil oma teedel ja vaga kõigis oma tegudes. Issand on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad, kõigile, kes teda tões appi hüüavad. Tema teeb nende meele järgi, kes teda kardavad, ja ta kuuleb nende kisendamist ning aitab neid.”12

Jeesus Kristus ütles oma järgijatele lohutavad sõnad: „Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata. Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud. Ärge siis kartke! Teie olete enam väärt kui palju varblasi.”13 Kui sa pöördud Jumala poole, siis hoolib ta sinust nii nagu ei keegi teine ja hoolitseb rohkem kui keegi teine seda suudaks.

Hingerahu Jumala kaudu

Meil ei ole aimugi, mida alanud aastatuhat toob. Kui see toob raskeid aegu, on Jumal meie jaoks olemas. Kui see toob kergeid aegu, vajame ikkagi Jumalat, kes võtaks ära meie sees oleva tühjustunde ning annaks meie elule mõtte.

Kõike arvesse võttes, mis on kõige olulisem? Tõeliselt oluline on see, et me ei oleks Jumalast lahutatud. Kas me tunneme Jumalat? Kas tema tunneb meid? Kas me oleme ta oma elust välja tõrjunud? Või oleme ta sisse lasknud? Jumal muudab meie vaateid elule ja annab meile lootuse selle kaudu, et tunneme teda. Kui meil on temaga suhe, võime tunda rahu igas olukorras.

Miks peab Jumal meie elu keskmes olema? Sellepärast, et ainult tema tundmises on tõeline rahu ja lootus. Tema on Jumal ja meie ei ole. Tema ei sõltu meist, kuid meie peame sõltuma temast. Tema lõi meid nii, et me vajame oma ellu tema ligiolu. Me võime püüda oma elu ilma temata korda saada, kuid see katse on nurjumisele määratud.

Jumal tahab, et me teda otsiksime. Ta tahab, et me teda tunneksime ja teda oma ellu kaasaksime. Kuid on üks probleem: me kõik oleme ta oma elust välja jätnud. Piibel kirjeldab seda järgmiselt: „Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed.”14 Me kõik oleme püüdnud oma elu korraldada ilma Jumalata. Just seda kutsubki Piibel „patuks”.

Heather, keda varem tsiteeriti, räägib patu kohta: „Stanfordi tulles ei olnud ma kristlane. Meri oli mulle põlvini ja maailm ootas, et ma tuleks ja korraldaks revolutsiooni. Osalesin poliitilistel koosolekutel, käisin rassismi ja sotsiaalset õiglust käsitlevatel kursustel ja süüvisin töösse vabatahtlike keskuses. Uskusin, et minu sees olev vägi muudab maailma oluliselt. Andsin kehvadest kodudest pärit algkoolilastele järeleaitamistunde, töötasin kodutute varjupaigas, kogusin toiduülejääke, et nendega näljaseid toita. Aga mida enam ma püüdsin maailma muuta, seda suuremaks kasvas mu pettumus. Seisin silm-silma vastu bürokraatia, apaatia ja... patuga. Hakkasin mõtlema, et võib-olla vajab inimloomus põhjalikku uuendamist.“

Tõeline rahu = rahu koos Jumalaga

Muutuvad ajad ja täiustuv tehnoloogia ei tähenda suures plaanis tegelikult üldse nii palju. Miks? Sellepärast, et meie põhiline probleem inimestena seisneb selles, et me oleme kaugenenud Jumalast. Meie suurim probleem ei ole mitte füüsiline, vaid vaimne. Jumal teab seda, seepärast leidis ta lahenduse, kuidas ületada meie ja temavahelist eraldatust. Jumala pakutud tee tagasi tema juurde –Jeesus Kristus.

Piibel ütleb, et „nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu.“15 Jeesus Kristus hukati ristil meie asemel meie pattude eest. Ta suri ja maeti ning tõusis siis surnuist üles. Tema ohvrisurma pärast võib meil olla suhe Jumalaga: „Kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.“16

Tegelikult on kõik päris lihtne: Jumal tahab meiega täiuslikku suhet – seega tegi ta selle suhte võimalikuks läbi Jeesuse. Meie ülesandeks on Jumalat otsida ja paluda tal tulla meie ellu. Enamik inimesi teeb seda palve kaudu. Palve on Jumalaga ausalt kõnelemine. Sa võid kohe praegu Jumala poole pöörduda ja öelda siiralt näiteks nii: „Jumal, ma tahan sind tunda. Ma ei ole siiamaani sind oma ellu lasknud, aga ma tahan seda teha. Ma tahan kasutada lahendust meievahelisele lahusolekule. Ma toetun oma palves sellele, et Jeesus on minu eest surnud, et ma saaks oma patud andeks ja oleksin sinu ees õige. Ma tahan, et sa tänasest päevast peale oleksid minuga.“

Oled sa palunud Jumala siiralt oma ellu? Ainult sina ja tema teate seda kindlalt. Kui oled, siis on sul palju ees oodata. Jumal lubab anda su praegusse ellu suuremat rahulolu, kuna sul on temaga suhe.17 Ta lubab olla sinu juures.18 Ja ta annab sulle igavese elu.19

Melissa, tudeng New Englandist, rääkis Jumala kohta nii: „Mu ema lahutas isast, kui ma olin väga väike ja ma ei saanud eriti aru, mis toimub. Teadsin ainult, et isa ei tulnud enam koju. Ühel päeval läksin vanaemale külla ja rääkisin talle, et ma ei saa aru, miks mu isa teeb mulle haiget ja kaob siis täiesti ära. Vanaema kallistas mind ja ütles, et on keegi, kes mind mitte kunagi maha ei jäta ja et see keegi on Jeesus. Ta luges kirja heebrealastele 13:5 ja psalmi 68:6, kus on kirjas: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha“ ning „Ta on vaeslaste isa“. Mul oli tõeliselt hea meel kuulda, et Jumal tahab olla mu Isa.“

Mis iganes ka sünniks ümbritsevas maailmas, sinu hinges on rahu, kui sa tead, et Jumala abi on alati käepärast. Mida ka uus aastatuhat tooks, sinu pidepunktiks on Jumal.

Et Jumalat ja tema armastust sinu vastu paremini tundma õppida, loe Piiblist Johannese evangeeliumi. Kui sul on veel küsimusi mis tahes teema kohta selles artiklis, võta meiega ühendust.

Ma võtsin just Jeesuse oma ellu vastu (natuke kasulikku teadmiseks)...

Ma vist tahan Jeesust oma ellu vastu võtta, palun selgitage seda põhjalikumalt...

Mul on küsimus...

(1) Jesaja 44:8 ja Malaki 3:6
(2) Heebrealastele 13:8
(3) Johannese 14:27 ja 16:33
(4) Jesaja 43:11 ja Jesaja 45:22
(5) Matteuse 7:24-27
(6) Jesaja 46:9-10
(7) Psalm 46:2
(8) Jeremija 29:13
(9) 2 Korintlaste 4:8-9
(10) Nahum 1:7
(11) 1 Peetruse 5:7
(12) Psalm 145:17-19
(13) Matteuse 10:29-31
(14) Jesaja 53:6a
(15) Johannese 3:16
(16) Johannese 1:12
(17) Johannese 10:10
(18) Johannese 14:23
(19) 1 Johannese 5:11-13


Kuidas alustada suhet Jumalaga